Killukesi õppeaastast: Sirtsude rühma argipäev

Tegu on Linnupesa lasteaia kõige pisemate rühmaga, kus lapsed olid sügisel 1,5–2 aastat vanad. Algul oli kurvastamist palju – kes nuttis, et jäeti võõra tädiga, kes ei lubanud end üldsegi puutuda, piilus ainult kahtlustava näoga. Tasapisi aga toimus harjumine ja omaksvõtt.

Muusikatunnis

Nüüd on päevakava täpselt paigas. Kui õpetaja abi toob söögipoti, siis tuleb ruttu minna käsi pesema (kas varrukad on siis tõesti vaja üles tõmmata?), põll ette (igaühel oma, proovigu keegi ainult võõrast põlle võtta) ja sööma. Hoolimata sellest, kas peale sööki on vaja suu ümbrus puhtaks pesta või mitte, pesema minnakse ikkagi. Natukene mängimist ja algabki meeleolukas hommikuring. Õpetaja peab kõrinad ka andma, sest nendega tuleb ju laulda, tõsta üles, peita ära, näidata, kus on varvas, põlv, käsi, pea jne. Hästi tore vaheldus on kunsti teha, värvi ja liimi satub küll igale poole, peaasi, et lõbus on! Kaks korda nädalas on meil muusikatund ja liikumine. Kui algul lapsed nutsid või lihtslt vaatasid, siis nüüd tehakse kõiki mänge ja harjutusi kaasa. Lauldakse, kõristatakse, lüüakse trummi, joostakse ja seistakse (kui muusikat pole). Liikumises saab veel pikast torust läbi ronida. Küll see on äge!

Nüüd jälle mängime ja siis õue. Kes paneb ise kõik riided selga (neid on väga vähe), kes võtab ise sandaalid ära (varbad tuleb esimesena sandaalist välja saada). Alates jaanuarist käime õues „nööriga“. Halb oli see, et kinnastega oli nöörist kinni hoidmine paha, kuid panime käed lihtsalt aasast läbi. Ainult iga lapse kinnitamine oli raske, sest see aeg, kui ühte panid kinni, põgenesid ülejäänud. Õnneks mitte väga kaugele!

Nööriga jalutamist harjutamas

Õuest tuppa tulek – ükskõik, mis kella ajal see toimub, lapsed teavad, et riided seljast, sandaalid jalga, kohe käsi pesema ja põll ette. Kui oleme varem tuppa tulnud, näiteks vihma tõttu, siis ei õnnestu lastele kuidagi seletada, et peseme käed ja siis mängime natukene. Kohe tekkis lapse peas küsimus, aga põll? Olgu, saime lõpuks söödud, pissitud, kuivad mähud, tuduriided, läheme voodisse – aga joogipudel (lutt, kaisukas)? Kui kõik on kätte antud, siis unemuusika mängima ja magama. Mõni uinub kohe, teisel sõltub magama panijast (ühega tehakse nalja, kuid teisega jäädakse magama). 

Õhtune aeg läheb väga ruttu. Voodist välja, pissile, mänguriided selga, pesema, sööma ja juba tullaksegi järele. Aga kui ei ole emme või issi peale sööki kohe ootamas, siis on jama. Ta on ju kogu aeg tulnud! Kokkuvõtteks võib öelda, et lapsed on imelised. Igaüks kindla iseloomuga ja täiesti erinev.

Sirtsude õpetajad Lii ja Monika